Küülikute veretustamine, elusoleku tunnuste puudumise hindamine
Kasutades uimastamismeetodit, mis ei too kaasa looma silmapilkset surma (lihtne uimastamine), järgneb võimalikult kiiresti veretustamine. Loom tuleb veretustada enne tema teadvusele tulekut.
Lihtsa uimastamise järgselt lõigatakse läbi kaks karotiidarterit või peaveresoont, millest need alguse saavad (määrus nr 1099/2009/EÜ, III lisa, punkt 3.2).
Juhul kui väärindatakse ka nahku võib küülikuid veretustada kolmel viisil: 1) torgatakse välja üks silm; 2) torgatakse jämeda oraga läbi ninakõrkmed ja ninavahesein; 3) lõigatakse alalõual läbi unearterid. Kõige täielikuma veretustamise annab neist kolmas viis. Tagajalgupidi ülesriputatud küülikul venitatakse alamokk lõuast eemale ja tehakse lõikehammaste kohal noaga 2–4 cm sügavune torge naha alla. Seejärel tõmmatakse nuga välja, viiakse noatorke avasse kõverad kääriotsad ja lõigatakse unearterid alalõual läbi. Kui kasutada hästi teravat nuga, saab uneartereid ka sellega läbi lõigata.
Kui nahku ei koguta ning ei konserveerita võib küüliku veretustamiseks kasutada kaelalõiget (vt skeemi).
Veretustamine toimub 2–2,5 minuti jooksul.
Kasutades uimastamismeetodit, mis ei too kaasa looma silmapilkset surma (lihtne uimastamine), järgneb võimalikult kiiresti veretustamine. Loom tuleb veretustada enne tema teadvusele tulekut.
- kui loom on uimastatud läbistava poltpüstoliga, peab veretustamist alustama 60 sekundi jooksul uimastamisest,
- kui looma on uimastatud elektriliselt või ajupõrutuse tekitamisega ehk otsmikuluud mitteläbistaval viisil, tuleb veretustamist alustada 20 sekundi jooksul uimastamisest.
Lihtsa uimastamise järgselt lõigatakse läbi kaks karotiidarterit või peaveresoont, millest need alguse saavad (määrus nr 1099/2009/EÜ, III lisa, punkt 3.2).
Juhul kui väärindatakse ka nahku võib küülikuid veretustada kolmel viisil: 1) torgatakse välja üks silm; 2) torgatakse jämeda oraga läbi ninakõrkmed ja ninavahesein; 3) lõigatakse alalõual läbi unearterid. Kõige täielikuma veretustamise annab neist kolmas viis. Tagajalgupidi ülesriputatud küülikul venitatakse alamokk lõuast eemale ja tehakse lõikehammaste kohal noaga 2–4 cm sügavune torge naha alla. Seejärel tõmmatakse nuga välja, viiakse noatorke avasse kõverad kääriotsad ja lõigatakse unearterid alalõual läbi. Kui kasutada hästi teravat nuga, saab uneartereid ka sellega läbi lõigata.
Kui nahku ei koguta ning ei konserveerita võib küüliku veretustamiseks kasutada kaelalõiget (vt skeemi).
Veretustamine toimub 2–2,5 minuti jooksul.
Elusoleku tunnuste puudumine
Humaanse tapmise nõuete kohaselt ei tohi alustada edasiste töötlemisprotsessidega kui loom pole surnud.
Surm – looma füsioloogiline seisund, kui hingamine ja vereringlus on lakanud, piklikaju hingamist ja vereringlust reguleerivad keskused on pöördumatult inaktiivsed. Püsiva hapniku ja toitainete puuduse tõttu ajus on teadvus pöördumatult kadunud. Olenevalt kasutatud uimastus- ja tapmismeetoditest, peamiste kliiniliste tunnustena on näha hingamise, pulsi, silma sarvkesta ja silmalau refleksi ning pupillide ahenemise puudumine.
Seega tapmise või surmamise seisukohast looma saab surnuks pidada kui süda on seiskunud (puuduvad pulss ja südamelöögid), veri on välja voolanud või aju on vigastatud.
Aju surma saab loomadel tuvastada kui puuduvad piklikaju refleksid (pupillide reageerimine valgusele, silma sarvkesta reaktsioon ja õhu ahmimine).
Silma sarvkesta refleks – silmamuna puudutusele järgnev silma pilgutamise refleks
Kuid ka korrektse uimastamise või aju vigastamise korral võivad üksikutel loomadel esineda seljaaju refleksidest tingitud liigutused, mida pole neurofüsioloogiliste vahenditega väga põhjalikult uuritud.
Humaanse tapmise nõuete kohaselt ei tohi alustada edasiste töötlemisprotsessidega kui loom pole surnud.
Surm – looma füsioloogiline seisund, kui hingamine ja vereringlus on lakanud, piklikaju hingamist ja vereringlust reguleerivad keskused on pöördumatult inaktiivsed. Püsiva hapniku ja toitainete puuduse tõttu ajus on teadvus pöördumatult kadunud. Olenevalt kasutatud uimastus- ja tapmismeetoditest, peamiste kliiniliste tunnustena on näha hingamise, pulsi, silma sarvkesta ja silmalau refleksi ning pupillide ahenemise puudumine.
Seega tapmise või surmamise seisukohast looma saab surnuks pidada kui süda on seiskunud (puuduvad pulss ja südamelöögid), veri on välja voolanud või aju on vigastatud.
Aju surma saab loomadel tuvastada kui puuduvad piklikaju refleksid (pupillide reageerimine valgusele, silma sarvkesta reaktsioon ja õhu ahmimine).
Silma sarvkesta refleks – silmamuna puudutusele järgnev silma pilgutamise refleks
Kuid ka korrektse uimastamise või aju vigastamise korral võivad üksikutel loomadel esineda seljaaju refleksidest tingitud liigutused, mida pole neurofüsioloogiliste vahenditega väga põhjalikult uuritud.