Koduküülikute anatoomia ja füsioloogia
Küüliku keha jaotatakse kereks, peaks ja kaheks paariks jäsemeteks: rinna- ehk eesjäsemed ja vaagna- e. tagajäsemeteks. Pead ühendab kerega suhteliselt lühike kael, keha tagaosa lõpeb väga lühikese ja omapärase sabaga. Pea on pikliku kujuga. Pea külgedelt sirutuvad välja suured ja pikad kõrvad, nad asuvad lähestikku kukla piirkonnas.
Pea külgedel, näo piirkonna ja kukla piirjoone keskosas asuvad suured, väljapoole kumerdunud silmad.
Kere on piklik, veidi küürus selja osa läheb tagapool üle tugevaks nimme, ristluu piirkonnaks.
Küüliku saba on lühike, hästi karvastunud, loomulikus asendis on ta püstine ja tema ülemine/selgmine pool asub vastu selga.
Väliselt on küülikute kõige iseloomulikumateks tunnusteks suhteliselt pikad kõrvalestad ja tugevasti arenenud tagajäsemete lihased.
Küüliku keha jaotatakse kereks, peaks ja kaheks paariks jäsemeteks: rinna- ehk eesjäsemed ja vaagna- e. tagajäsemeteks. Pead ühendab kerega suhteliselt lühike kael, keha tagaosa lõpeb väga lühikese ja omapärase sabaga. Pea on pikliku kujuga. Pea külgedelt sirutuvad välja suured ja pikad kõrvad, nad asuvad lähestikku kukla piirkonnas.
Pea külgedel, näo piirkonna ja kukla piirjoone keskosas asuvad suured, väljapoole kumerdunud silmad.
Kere on piklik, veidi küürus selja osa läheb tagapool üle tugevaks nimme, ristluu piirkonnaks.
Küüliku saba on lühike, hästi karvastunud, loomulikus asendis on ta püstine ja tema ülemine/selgmine pool asub vastu selga.
Väliselt on küülikute kõige iseloomulikumateks tunnusteks suhteliselt pikad kõrvalestad ja tugevasti arenenud tagajäsemete lihased.
Skelett
Võrreldes teiste loomadega (nt kassiga), on küülikul suhteliselt habras luustik, mis moodustab vaid 7–8 % kehamassist (kassil 12–13%), samas skeletilihased moodustavad üle 50% kehamassist.
Joonis . Küüliku skelett. 1 − ülemisel hambakaarel on ees kaks pidevalt kasvavat lõikehammast, tagapool kaks väikest lõikehammast; 2 – alumisel hambakaarel on samuti kaks pidevalt kasvavat lõikehammast; 3 − ülemisel hambakaarel on kummalgi pool kuus purihammast, alumisel hambakaarel kummalgi pool viis purihammast; 4 − kaelalülisid on küülikul 7, rinnalülisid 13, nimmelülisid 7, ristluulülisid 4 ja sabalülisid 16; 5 − esijäsemetel on 5 pikka varvast; 6 − tagajäsemetel on 4 varvast.
Allikas: http://www.diebrain.de/k-anatomie.html
Vastsündinud küülikutel on 16 hammast. Hammaste vahetumine algab 18. päeval pärast sündimist. Pärast hammaste vahetust on küülikul 28 hammast.
Lihaskonnas on küülikutel kaks põhilist iseärasust. Mälumisliigutustel liigub alalõug ette ja taha ning väga vähe külgedele. Tagajäsemete lihased on tunduvalt enam arenenud kui esijäsemete lihased. Selle põhjuseks on tagajäsemete tunduvalt tihedam kasutamine (hüpped, löögid vastu puuri põrandat või maapinda, võimaluse korral mulla laialiloopimine urgude kaevamisel).
Võrreldes teiste loomadega (nt kassiga), on küülikul suhteliselt habras luustik, mis moodustab vaid 7–8 % kehamassist (kassil 12–13%), samas skeletilihased moodustavad üle 50% kehamassist.
Joonis . Küüliku skelett. 1 − ülemisel hambakaarel on ees kaks pidevalt kasvavat lõikehammast, tagapool kaks väikest lõikehammast; 2 – alumisel hambakaarel on samuti kaks pidevalt kasvavat lõikehammast; 3 − ülemisel hambakaarel on kummalgi pool kuus purihammast, alumisel hambakaarel kummalgi pool viis purihammast; 4 − kaelalülisid on küülikul 7, rinnalülisid 13, nimmelülisid 7, ristluulülisid 4 ja sabalülisid 16; 5 − esijäsemetel on 5 pikka varvast; 6 − tagajäsemetel on 4 varvast.
Allikas: http://www.diebrain.de/k-anatomie.html
Vastsündinud küülikutel on 16 hammast. Hammaste vahetumine algab 18. päeval pärast sündimist. Pärast hammaste vahetust on küülikul 28 hammast.
Lihaskonnas on küülikutel kaks põhilist iseärasust. Mälumisliigutustel liigub alalõug ette ja taha ning väga vähe külgedele. Tagajäsemete lihased on tunduvalt enam arenenud kui esijäsemete lihased. Selle põhjuseks on tagajäsemete tunduvalt tihedam kasutamine (hüpped, löögid vastu puuri põrandat või maapinda, võimaluse korral mulla laialiloopimine urgude kaevamisel).
Füsioloogilised näitajad
- Kehatemperatur: 38,5–40,0 °C;
- Hingamissagedus: 50–150 / korda minutis (rahulikus olekus);
- Südame löögisagedus: 120–150 / korda minutis (rahulikus olekus);
- Suguküpsus: kerged tõud 10–14 nädalat, rasked tõud 4–5 kuud;
- Aretusküpsus: ~8 kuud;
- Tiinuse kestus: 28–33 päeva;
- Pesakonna suurus: 4–6 poega, keskmiselt 6;
- Eluiga: 6–10 aastat, keskmiselt 8 (Allikas: http://www.diebrain.de/k-anatomie.html).
Toitumine
Küülikud on rohusööjad, kellel on arenenud seedetrakt kiudaineterikka toidu seedimiseks.
Metsikute küülikute vaatlemisel on täheldatud, et nende toiduvalik on lai, kuid nad söövad taimest vaid kõige väärtuslikemaid, nooremaid osi (vastupidiselt veisele või hobusele, kes söövad ära kogu taime). Küülikud närivad sööda hoolikalt läbi. Nad neelavad jämedat kiudainet ainult soolemotoorika stimuleerimiseks ja samas väljutavad selle kiiresti (vastupidiselt hobusele, kes hoiab kiudaineid soolestikus kuni 3 päeva). Küüliku umbsool on suuruselt kõigist loomadest suurim, umbes 10-kordse mao suurusega ja sisaldades 40% soole sisust.
Küüliku magu on ühekambriline, soolte pikkus ületab 12–15 korda küüliku kere pikkuse. Küüliku sülg sisaldab tärklist lahustavat ensüümi ptüaliini, mille toime on teiste põllumajandusloomadega võrreldes suhteliselt tugev. Maonõre sisaldab soolhapet ja seede-ensüüme – pepsiini, laapfermenti ja lipaasi. Peensoole näärmete nõre sisaldab erepsiini, lipaasi, amülaasi, sahharaasi, maltaasi jt ensüüme. Sööt läbib küüliku seedekanali ühe-kahe päeva jooksul (70–80% söödast). Seedumata söödaosad väljutatakse roojaga neljandal-viiendal päeval.
Küülikud on rohusööjad, kellel on arenenud seedetrakt kiudaineterikka toidu seedimiseks.
Metsikute küülikute vaatlemisel on täheldatud, et nende toiduvalik on lai, kuid nad söövad taimest vaid kõige väärtuslikemaid, nooremaid osi (vastupidiselt veisele või hobusele, kes söövad ära kogu taime). Küülikud närivad sööda hoolikalt läbi. Nad neelavad jämedat kiudainet ainult soolemotoorika stimuleerimiseks ja samas väljutavad selle kiiresti (vastupidiselt hobusele, kes hoiab kiudaineid soolestikus kuni 3 päeva). Küüliku umbsool on suuruselt kõigist loomadest suurim, umbes 10-kordse mao suurusega ja sisaldades 40% soole sisust.
Küüliku magu on ühekambriline, soolte pikkus ületab 12–15 korda küüliku kere pikkuse. Küüliku sülg sisaldab tärklist lahustavat ensüümi ptüaliini, mille toime on teiste põllumajandusloomadega võrreldes suhteliselt tugev. Maonõre sisaldab soolhapet ja seede-ensüüme – pepsiini, laapfermenti ja lipaasi. Peensoole näärmete nõre sisaldab erepsiini, lipaasi, amülaasi, sahharaasi, maltaasi jt ensüüme. Sööt läbib küüliku seedekanali ühe-kahe päeva jooksul (70–80% söödast). Seedumata söödaosad väljutatakse roojaga neljandal-viiendal päeval.
Küüliku roe on kahesuguste kerakeste kujuline: kõvad ja kuivad, mis väljutatakse peamiselt päeval, ning pehmed ja niisked kerakesed, mis väljutatakse peamiselt öösel. Viimased sisaldavad rohkesti proteiini ja vitamiine ning küülikud söövad need ära (koprofaagia).
Võrreldes teiste loomadega on küülikutel suur veetarbimine, 50–150 ml/kg kehamassi kohta. Kahe kg raskune küülik joob päevas samapalju vett kui 10 kg raskune koer.
Võrreldes teiste loomadega on küülikutel suur veetarbimine, 50–150 ml/kg kehamassi kohta. Kahe kg raskune küülik joob päevas samapalju vett kui 10 kg raskune koer.
Karvkatte puhastamine
Küülikud puhastavad oma karvkatet regulaarselt, lõikehammastega tiritakse välja surnud karvad. Metsikute küülikute karvastik on lühike ja tihe ja ei pulstu nii kiiresti kui pikakarvaliste lemmikloomade puhul. Küülik lakub esikäppasid ja puhastab hoolikalt kõrvad ja näo, keelega puhastab ta kogu karvkatte.
Temperatuuri reguleerimine
Küülikud taluvad külma paremini kui kuuma. Temperatuuri reguleerimine toimub peamiselt vaskulaarselt ehk veresoonte kaudu. Külma ilmaga nad hoiavad kehasoojust sulgedes vereringe kõrvades. Külma ilmaga hoiavad küülikud üksteisele võimalikult lähedale, et vähendada üldist jahtumise pindala. Küülikud on väga tundlikud temperatuurile üle 28 ºC kui nad on vähe kaitstud ümbritseva kõrge temperatuuri eest.
Pulsi sagedus tõuseb ainult mõõdukalt võrreldes kehatemperatuuri tõusuga. Kõrvalestadel on suur pindala, Uus-Meremaa küülikutõugudel kogu keha pinna kohta kuni 12%. Küüliku kõrvalestal on suurimad arteriovenoossed ümbersuunamised kehas. Kõrvade jahtumisel kehatemperatuur langeb. Kõrged temperatuurid pärsivad joomist ja hingeldamist, mis võib põhjustada dehüdreerumist ja lõppeda surmaga.
Küülikud ei higista, neil on higinäärmed ainult mokkade juures, samuti nad hingeldavad ebaefektiivselt ja kui on piisavalt dehüdreerunud, nad lõpetavad hingeldamise. Küülikud on tundlikud madala niiskuse suhtes. Kõrge niiskuse tase pole probleemiks kuna maa-alused urud on tavaliselt küllaltki niisked.
Kuigi küülikud kasutavad oma kõrvu kuumuse äraandmiseks, otsivad nad siiski aktiivselt varju ja poevad urgu, et säästa vett ja varjuda kuuma eest. Iga küüliku uru ehitus on peamiselt otsese päikese eest varjumiseks. Kuna nad on eriti tundlikud kuumuse suhtes, tuleks küülikuid pidada tingimustes kus temperatuur on 10-20 ºC. Vabas looduses nad kas poevad urgudesse või sirutavad ennast pikalt välja, et keha pindala suurendada. Küülikud on väga tundlikud nii kõrgete kui madalate temperatuuride suhtes ja seda tuleb arvestada loomade transportimisel. Suremuse risk on suurem kuuma ilmaga kui külma ilmaga.
Küülikud puhastavad oma karvkatet regulaarselt, lõikehammastega tiritakse välja surnud karvad. Metsikute küülikute karvastik on lühike ja tihe ja ei pulstu nii kiiresti kui pikakarvaliste lemmikloomade puhul. Küülik lakub esikäppasid ja puhastab hoolikalt kõrvad ja näo, keelega puhastab ta kogu karvkatte.
Temperatuuri reguleerimine
Küülikud taluvad külma paremini kui kuuma. Temperatuuri reguleerimine toimub peamiselt vaskulaarselt ehk veresoonte kaudu. Külma ilmaga nad hoiavad kehasoojust sulgedes vereringe kõrvades. Külma ilmaga hoiavad küülikud üksteisele võimalikult lähedale, et vähendada üldist jahtumise pindala. Küülikud on väga tundlikud temperatuurile üle 28 ºC kui nad on vähe kaitstud ümbritseva kõrge temperatuuri eest.
Pulsi sagedus tõuseb ainult mõõdukalt võrreldes kehatemperatuuri tõusuga. Kõrvalestadel on suur pindala, Uus-Meremaa küülikutõugudel kogu keha pinna kohta kuni 12%. Küüliku kõrvalestal on suurimad arteriovenoossed ümbersuunamised kehas. Kõrvade jahtumisel kehatemperatuur langeb. Kõrged temperatuurid pärsivad joomist ja hingeldamist, mis võib põhjustada dehüdreerumist ja lõppeda surmaga.
Küülikud ei higista, neil on higinäärmed ainult mokkade juures, samuti nad hingeldavad ebaefektiivselt ja kui on piisavalt dehüdreerunud, nad lõpetavad hingeldamise. Küülikud on tundlikud madala niiskuse suhtes. Kõrge niiskuse tase pole probleemiks kuna maa-alused urud on tavaliselt küllaltki niisked.
Kuigi küülikud kasutavad oma kõrvu kuumuse äraandmiseks, otsivad nad siiski aktiivselt varju ja poevad urgu, et säästa vett ja varjuda kuuma eest. Iga küüliku uru ehitus on peamiselt otsese päikese eest varjumiseks. Kuna nad on eriti tundlikud kuumuse suhtes, tuleks küülikuid pidada tingimustes kus temperatuur on 10-20 ºC. Vabas looduses nad kas poevad urgudesse või sirutavad ennast pikalt välja, et keha pindala suurendada. Küülikud on väga tundlikud nii kõrgete kui madalate temperatuuride suhtes ja seda tuleb arvestada loomade transportimisel. Suremuse risk on suurem kuuma ilmaga kui külma ilmaga.
Nägemine
Küülikutel on lai nägemisväli, mis võimaldab tal vaenlast kiiresti avastada samal ajal kui ta sööb. Seda võimaldavad lateraalselt paiknevad silmad, mis annavad kuni 360 º nägemisvälja, kuid nägemisväli ei ulatu vahetult nina ette.
Neil on hea nägemine pimedas. Koduküülikute pikk päevase valguse režiim mõjub nende tervisele halvasti.
Küülikutel on lai nägemisväli, mis võimaldab tal vaenlast kiiresti avastada samal ajal kui ta sööb. Seda võimaldavad lateraalselt paiknevad silmad, mis annavad kuni 360 º nägemisvälja, kuid nägemisväli ei ulatu vahetult nina ette.
Neil on hea nägemine pimedas. Koduküülikute pikk päevase valguse režiim mõjub nende tervisele halvasti.
Kõrvad
Küülikutel on väga hea kuulmine. Kõrvalestade liigutamine toimub vastavate lihaste abil ning küülikud saavad neid liigutada üksteisest sõltumatult kõigis suundades (va rippkõrvalised – nt pässküülik). Kõrvade ehitus ja liikuvus võimaldavad 360°kraadilist kuulmisruumi, ilma et loom peaks pöörama oma pead. Samuti kuulevad küülikud helisid, mida inimesed ei taju.
Inimesed suudavad lokaliseerida helisid 1-2 kraadilise täpsusega, seevastu paljud loomad lokaliseerivad helised väiksema täpsusega kui inimesed. Küülikud ei lokaliseeri heli kuigi täpselt, umbes 22 kraadi.
Nina
Küülikutel on väga hea haistmine. Neil on umbes 100 miljonit haistmisrakku (inimesel seevastu 10−30 miljonit). Enamik rakke haistmissibulas on täielikult välja arenenud sünnihetkeks. Kuigi vastsündinud küülikud on kurdid ja pimedad, tajuvad nad lõhnu ja nii leiavad üles ema nisad.
Lõhnatajul on oluline roll, eriti sotsiaal-ja seksuaalkäitumises. Lõhna järgi oma lähikaaslaste äratundmine on tähtsam kui nägemise järgi.
Küüliku kopsud on suhteliselt väikesed, kaaludes kokku 12–13 g. Jänesel moodustavad kopsud 1,0–1,2 % keha kaalust, küülikul aga – 0,36%. Minutis hingab küülik keskmiselt 50–60 korda, välistemperatuuri tõusul kuni 35 ºC aga kuni 280 korda.
Küülikud on väga tundlikud sissehingatava õhu puhtuse suhtes, eriti halvasti mõjub neile ammoniaak. Kui liitris õhus sisaldub 0,38 mg ammoniaaki, küülikud haigestuvad. Küülikute pidamisel kinnistes ruumides tuleb sellega arvestada ja ruume tihti õhutada. Küülikute tundlikkust lõhnade suhtes tuleb arvestada ka nende söötmisel. Näiteks keelduvad nad söömast tugevalõhnalist (kumariini) mesikat. Ka maitsmismeel on küülikul hästi arenenud ja aitab valida toitu. Küülik tunneb magusat, haput, kibedat ja soolast maitset.
Süda on küülikutel nõrgalt arenenud, ilma vereta kaalub see keskmiselt 6,0–6,5 g. Vere üldkogus moodustab küülikul 4,5–6,7% kehamassist. Tapmisel kogutud vere kogus sõltub tapmisviisist ja on tavaliselt märksa väiksem.
Kompekarvad ehk vibrissid
Kummalgi pool pea küljel (nina ja mokkade ümber) on küülikul 17−23 tundlikku kompekarva ehk vibrissi, mille pikkus on 3−7 cm. Kompekarvu karvavahetuse ajal ei vahetata. Tundlikud vibrissid aitavad küülikutel otsida toitu, orienteeruda pimedas ja urgudes.
Küülikutel on väga hea kuulmine. Kõrvalestade liigutamine toimub vastavate lihaste abil ning küülikud saavad neid liigutada üksteisest sõltumatult kõigis suundades (va rippkõrvalised – nt pässküülik). Kõrvade ehitus ja liikuvus võimaldavad 360°kraadilist kuulmisruumi, ilma et loom peaks pöörama oma pead. Samuti kuulevad küülikud helisid, mida inimesed ei taju.
Inimesed suudavad lokaliseerida helisid 1-2 kraadilise täpsusega, seevastu paljud loomad lokaliseerivad helised väiksema täpsusega kui inimesed. Küülikud ei lokaliseeri heli kuigi täpselt, umbes 22 kraadi.
Nina
Küülikutel on väga hea haistmine. Neil on umbes 100 miljonit haistmisrakku (inimesel seevastu 10−30 miljonit). Enamik rakke haistmissibulas on täielikult välja arenenud sünnihetkeks. Kuigi vastsündinud küülikud on kurdid ja pimedad, tajuvad nad lõhnu ja nii leiavad üles ema nisad.
Lõhnatajul on oluline roll, eriti sotsiaal-ja seksuaalkäitumises. Lõhna järgi oma lähikaaslaste äratundmine on tähtsam kui nägemise järgi.
Küüliku kopsud on suhteliselt väikesed, kaaludes kokku 12–13 g. Jänesel moodustavad kopsud 1,0–1,2 % keha kaalust, küülikul aga – 0,36%. Minutis hingab küülik keskmiselt 50–60 korda, välistemperatuuri tõusul kuni 35 ºC aga kuni 280 korda.
Küülikud on väga tundlikud sissehingatava õhu puhtuse suhtes, eriti halvasti mõjub neile ammoniaak. Kui liitris õhus sisaldub 0,38 mg ammoniaaki, küülikud haigestuvad. Küülikute pidamisel kinnistes ruumides tuleb sellega arvestada ja ruume tihti õhutada. Küülikute tundlikkust lõhnade suhtes tuleb arvestada ka nende söötmisel. Näiteks keelduvad nad söömast tugevalõhnalist (kumariini) mesikat. Ka maitsmismeel on küülikul hästi arenenud ja aitab valida toitu. Küülik tunneb magusat, haput, kibedat ja soolast maitset.
Süda on küülikutel nõrgalt arenenud, ilma vereta kaalub see keskmiselt 6,0–6,5 g. Vere üldkogus moodustab küülikul 4,5–6,7% kehamassist. Tapmisel kogutud vere kogus sõltub tapmisviisist ja on tavaliselt märksa väiksem.
Kompekarvad ehk vibrissid
Kummalgi pool pea küljel (nina ja mokkade ümber) on küülikul 17−23 tundlikku kompekarva ehk vibrissi, mille pikkus on 3−7 cm. Kompekarvu karvavahetuse ajal ei vahetata. Tundlikud vibrissid aitavad küülikutel otsida toitu, orienteeruda pimedas ja urgudes.
Hambad
Küüliku hambad kasvavad kogu elu, seepärast tuleb anda neile närimiseks piisavalt materjali ( nt lehtpuu oksi), et kulutada oma hambaid. Õige hambumus: ülemised lõikehambad peaksid ulatuma natuke alumiste hammaste peale.
Küüliku hambad kasvavad kogu elu, seepärast tuleb anda neile närimiseks piisavalt materjali ( nt lehtpuu oksi), et kulutada oma hambaid. Õige hambumus: ülemised lõikehambad peaksid ulatuma natuke alumiste hammaste peale.
Närvisüsteem kindlustab kõigi välis- ja siseärrituste vastuvõtmist ning neile vastavaid vastureaktsioone, reguleerib, koordineerib ja juhib organismi kõigi elundite, kudede ning rakkude tegevust. Närvisüsteem kohandab organismi sise- ja väliskeskkonna muutuvate tingimustega. Närvisüsteem jaguneb kesknärvisüsteemiks ja sellega seostuvaks perifeerseks närvisüsteemiks.
Kesknärvisüsteem moodustub pea- ja seljaajust.
Peaaju paikneb koljuõõnes, ta moodustab umbes 0,4% küüliku kehakaalust. Peaajus eristatakse eespoolset suuraju ehk otsaju, selle all asetsevaid vahe- ja keskaju, suuraju taga paiknevat väikeaju ning seljaajuga seostuvat piklikaju. Suuraju poolkerad on küüliku käitumist ja elundite talitlust reguleerivateks keskusteks. Vaheajus asuvad nägemis- ja kuulmiselundite ning soojusregulatsiooni närvikeskused.Keskajus paiknevad tsentrid, mis reguleerivad skeletilihaste toonust, kindlustavad tasakaalu säilitamist ja keha normaalset asendit. Väikeaju etendab tähtsat osa keha liigutuste reguleerimisel ja koordineerimisel. Piklikajus paiknevad tsentrid, mis reguleerivad hingamist, südametegevust, seedetalitlust jne.
Seljaaju paikneb selgrookanalis, ulatudes küülikul piklikajust kuni ristluu kolmanda ja neljanda lüli piirini. Seljaajus paikneb palju närvitsentreid, mis juhivad kere ja jäsemete lihast tegevust, samuti urineerimis-, roojamis-, higistamis-, sugureflekside ning närvisüsteemi vegetatiivsesse ossa kuuluvad närvitsentrid.
Kesknärvisüsteem moodustub pea- ja seljaajust.
Peaaju paikneb koljuõõnes, ta moodustab umbes 0,4% küüliku kehakaalust. Peaajus eristatakse eespoolset suuraju ehk otsaju, selle all asetsevaid vahe- ja keskaju, suuraju taga paiknevat väikeaju ning seljaajuga seostuvat piklikaju. Suuraju poolkerad on küüliku käitumist ja elundite talitlust reguleerivateks keskusteks. Vaheajus asuvad nägemis- ja kuulmiselundite ning soojusregulatsiooni närvikeskused.Keskajus paiknevad tsentrid, mis reguleerivad skeletilihaste toonust, kindlustavad tasakaalu säilitamist ja keha normaalset asendit. Väikeaju etendab tähtsat osa keha liigutuste reguleerimisel ja koordineerimisel. Piklikajus paiknevad tsentrid, mis reguleerivad hingamist, südametegevust, seedetalitlust jne.
Seljaaju paikneb selgrookanalis, ulatudes küülikul piklikajust kuni ristluu kolmanda ja neljanda lüli piirini. Seljaajus paikneb palju närvitsentreid, mis juhivad kere ja jäsemete lihast tegevust, samuti urineerimis-, roojamis-, higistamis-, sugureflekside ning närvisüsteemi vegetatiivsesse ossa kuuluvad närvitsentrid.