Sissejuhatus
Küülikud kuuluvad seltsi jäneselised (Lagomorpha), sugukonda jäneslased (Leporidae), pärinevad ulukküülikust (Oryctolagus cuniculus L) → koduküülik (Oryctolagus cuniculus domesticus). Koduküülikuid, mis on Euroopa küüliku (Oryctolagus cuniculus L.) tõud või ristandid (praeguseks arvatakse olevat üle 70 tõu), kasvatatakse ülemaailmselt nii liha, villa kui naha tootmiseks ningi ka laboriloomade ja lemmikloomadena.
Küülikud ja jänesed on suhteliselt sarnased ja sageli aetakse neid segamini. Kuid on mitu suurt erinevust: küülikute vastsündinud pojad on karvatud ja pimedad, samas jänese vastsündinud pojad on karvkattega ja nägijad ning võivad koheselt sündimiskohast eemale hüpelda. Jänesed on kasvult suuremad kui küülikud, pikemate kõrvade, saba ja tagajalgadega. Nad elavad tavaliselt üksi, mitte rühmades, ja nad ei kaeva urgusid, vaenlase eest ei poe peitu vaid püüavad pikki vahemaid kiiresti joostes vaenlase käest pääseda.
Karvkatte värvi varieeruvus võib olla suur, ka kõrvade suurus ja hoiak võib olla erinev.
Olenevalt tõust võib kehamass varieeruda 1–7 kg, isastel tavaliselt väiksem kehakaal kui emastel. Vabas looduses võivad elada kuni 8 aasta vanuseks, kuid saakloomana harva elavad nii vanaks. Pargijänesed isasloomade eluiga kuni 8 aastat ja emasloomadel kuni 9 aastat, lemmikloomana 5–10 aastat, üksikud kuni 12 aastat või enam.
Koduküüliku sigimisvõime oleneb tõust ja on isasloomadel 5–6 aastat, emasloomadel 3 aastat.
Küülikutõugusid jaotatakse reeglina karvapikkuse ja keha massi järgi:
Eestisse toodi esimesed küülikud 20 sajandi alguses, neid peeti eeskätt iluloomadena.
Kuigi küülikuliha tootmine on suurenev, jääb see Euroopa Liidus siiski niššitooteks. Küülikuliha tarbitakse suuremates kogustes vaid üksikutes Euroopa riikides nagu Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Portugalis. Neis maades on küülikute tapmisprotsessi ka muudetud. Hispaanias tapetakse 20–25 tapamajas (120-st küülikute tapmiseks heakskiidetud tapamajast) umbes 80–85% kogutoodangust, s.o umbes 110000–120000 tonni aastas. Samas Itaalias 300–400 tunnustatud tapamajast tapetakse 50-s umbes 90% kogutoodangust, s.o. umbes 2000000 küülikut nädalas, 50 nädalal aastas. Itaalias on üle 56000 küülikufarmi kus toodetakse kokku 7,4 miljonit küülikut aastas.
Teistes maades peetakse küülikuliha suhteliselt eksootiliseks lihaks. Saksamaal läbis 2002.a. veterinaarset lihakontrolli ainult 215000 küüliku rümpa, kusjuures eksisteerib vaid 1 küülikutapamaja. Kui enamik Saksamaal tarbitud küülikulihast on toodetud farmides ja otseturustatud, siis Hispaanias on otseturustamisel väga väike osa.
1996.a. oli Euroopa Liidus keskmine küülikuliha tarbimine aastas alla 2kg inimese kohta. EUROSTAT ei näita enamiku EL maade kohta küülikute tapmise andmeid.
Küülikute kasvatamine on suurenenud Ida-Euroopa riikides – Ungaris, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias ja Kroaatias. Ka vanades EL maades on järjest tähtsamaks tõusnud küülikute suurtootmise integreerimine ja küülikuliha tootmise areng on sundinud töötlevaid tööstusi suurendama tootmisvõimsusi kasutades kiiremaid ja rohkem automatiseeritud tapaliine, samas on oht, et suurenevad loomade heaolu probleemid, nagu seda on kogetud sigade puhul.
Traditsiooniliselt tapetakse küülikud kõigepealt uimastades löögiga pähe (kasutades kas keppi või metalltoru) ning seejärel koheselt veretustatakse. Seda meetodit kasutatakse laialdaselt eriti väikeste loomapartiide puhul. Suuremate partiide korral tuleb kasutada meetodeid, mis kasutavad vähem inimese füüsilist jõudu ja kogemust, on rohkem automatiseeritud, saab suurendada tapmise kiirust ja garanteerida rümpade ühtlast kvaliteeti. Peamiseks tapamajades kasutatavaks uimastusmeetodiks on elektriline uimastamine.
Küülikud kuuluvad seltsi jäneselised (Lagomorpha), sugukonda jäneslased (Leporidae), pärinevad ulukküülikust (Oryctolagus cuniculus L) → koduküülik (Oryctolagus cuniculus domesticus). Koduküülikuid, mis on Euroopa küüliku (Oryctolagus cuniculus L.) tõud või ristandid (praeguseks arvatakse olevat üle 70 tõu), kasvatatakse ülemaailmselt nii liha, villa kui naha tootmiseks ningi ka laboriloomade ja lemmikloomadena.
Küülikud ja jänesed on suhteliselt sarnased ja sageli aetakse neid segamini. Kuid on mitu suurt erinevust: küülikute vastsündinud pojad on karvatud ja pimedad, samas jänese vastsündinud pojad on karvkattega ja nägijad ning võivad koheselt sündimiskohast eemale hüpelda. Jänesed on kasvult suuremad kui küülikud, pikemate kõrvade, saba ja tagajalgadega. Nad elavad tavaliselt üksi, mitte rühmades, ja nad ei kaeva urgusid, vaenlase eest ei poe peitu vaid püüavad pikki vahemaid kiiresti joostes vaenlase käest pääseda.
Karvkatte värvi varieeruvus võib olla suur, ka kõrvade suurus ja hoiak võib olla erinev.
Olenevalt tõust võib kehamass varieeruda 1–7 kg, isastel tavaliselt väiksem kehakaal kui emastel. Vabas looduses võivad elada kuni 8 aasta vanuseks, kuid saakloomana harva elavad nii vanaks. Pargijänesed isasloomade eluiga kuni 8 aastat ja emasloomadel kuni 9 aastat, lemmikloomana 5–10 aastat, üksikud kuni 12 aastat või enam.
Koduküüliku sigimisvõime oleneb tõust ja on isasloomadel 5–6 aastat, emasloomadel 3 aastat.
Küülikutõugusid jaotatakse reeglina karvapikkuse ja keha massi järgi:
- normaalkarvalised tõud − keskmine karva pikkus 3−4 cm,
- lüikarvalised tõud − keskmine karva pikkus umbes 2 cm,
- pikakarvalised tõud − keskmine karva pikkus üle 6 cm,
- suured/rasked tõud (üle 5,5 kg),
- keskmised tõud (3,25−5,5 kg),
- kerged tõud (2,25−3 kg),
- kääbusküülikud (1,1−1,35 kg).
Eestisse toodi esimesed küülikud 20 sajandi alguses, neid peeti eeskätt iluloomadena.
Kuigi küülikuliha tootmine on suurenev, jääb see Euroopa Liidus siiski niššitooteks. Küülikuliha tarbitakse suuremates kogustes vaid üksikutes Euroopa riikides nagu Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Portugalis. Neis maades on küülikute tapmisprotsessi ka muudetud. Hispaanias tapetakse 20–25 tapamajas (120-st küülikute tapmiseks heakskiidetud tapamajast) umbes 80–85% kogutoodangust, s.o umbes 110000–120000 tonni aastas. Samas Itaalias 300–400 tunnustatud tapamajast tapetakse 50-s umbes 90% kogutoodangust, s.o. umbes 2000000 küülikut nädalas, 50 nädalal aastas. Itaalias on üle 56000 küülikufarmi kus toodetakse kokku 7,4 miljonit küülikut aastas.
Teistes maades peetakse küülikuliha suhteliselt eksootiliseks lihaks. Saksamaal läbis 2002.a. veterinaarset lihakontrolli ainult 215000 küüliku rümpa, kusjuures eksisteerib vaid 1 küülikutapamaja. Kui enamik Saksamaal tarbitud küülikulihast on toodetud farmides ja otseturustatud, siis Hispaanias on otseturustamisel väga väike osa.
1996.a. oli Euroopa Liidus keskmine küülikuliha tarbimine aastas alla 2kg inimese kohta. EUROSTAT ei näita enamiku EL maade kohta küülikute tapmise andmeid.
Küülikute kasvatamine on suurenenud Ida-Euroopa riikides – Ungaris, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias ja Kroaatias. Ka vanades EL maades on järjest tähtsamaks tõusnud küülikute suurtootmise integreerimine ja küülikuliha tootmise areng on sundinud töötlevaid tööstusi suurendama tootmisvõimsusi kasutades kiiremaid ja rohkem automatiseeritud tapaliine, samas on oht, et suurenevad loomade heaolu probleemid, nagu seda on kogetud sigade puhul.
Traditsiooniliselt tapetakse küülikud kõigepealt uimastades löögiga pähe (kasutades kas keppi või metalltoru) ning seejärel koheselt veretustatakse. Seda meetodit kasutatakse laialdaselt eriti väikeste loomapartiide puhul. Suuremate partiide korral tuleb kasutada meetodeid, mis kasutavad vähem inimese füüsilist jõudu ja kogemust, on rohkem automatiseeritud, saab suurendada tapmise kiirust ja garanteerida rümpade ühtlast kvaliteeti. Peamiseks tapamajades kasutatavaks uimastusmeetodiks on elektriline uimastamine.